Ma ei kirjuta aga täna ei emadele ega ka ämmadele. Küsin täna – miks meid lihtsalt üksi jäetakse!?
Kohtusin täna Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu juhatuse esimehe Meelis Kukk’ega. Meelis tundub olevat imeline inimene, kellest kiirgab soojust. Ta juhib Eesti Asenduskodu Töötajate Liitu juba üle paari aasta. Laua ääres oma tööst rääkides on tunda, et ta räägib päriselt. See on ka üks põhjustest, miks Meelis peale mõnda kohtumist on võitnud minu lugupidamise ja austuse. Ma pole veel kordagi tunnetanud, et ta kohtumistel kedagi jäljendaks või püüaks olla kuidagi parem või halvem või lihtsalt keegi teine, kes ta tegelikkuses on.
Vestlesime pikemalt tugiisiku teemal. Mis see tugiisiku teenus siis on? Sain täna palju targemaks ja tänan Meelist selle eest. Kui ka Sina soovid selle kohta rohkem infot, siis vaata ringi Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu kodulehel: http://www.eatl.ee/tugiisik/mis-on-tugiisikuteenus/.
Meie kohtumisel on oma põhjus ja nendest põhjustest kirjutan ma kindlasti tulevikus rohkem aga täna jäi mulle hinge kohtumise laua tagant lahkudes vaid see küsimus – miks meid üksi jäetakse!?
Olen viimasel ajal kahjuks olnud paljudest inimestest päris eemal, sest olen pidanud ennast koguma. Olen nad üksi jätnud. Otsustasin mõneks ajaks sotsiaalsest elust varasemast rohkem eemal olla ja vaadata enda sisse ning ka enda ümber, et näha mis minu sees oli päris ja millised inimesed minu elus olid päris.
Mina tahtsin ise üksi jääda ja selles üksinduses leida ennast rohkem üles. Ei pidanudki kaua üksi olema, kui hakkas selguma, kes on kes ja kellega edasises elus nö „rindele“ lähen kui selleks õige aeg käes on.
Aga need lapsed ja noored, kes ise ei saa valida – miks nemad üksi jäävad? Minu kodu on olnud aastaid tagasi kõigi kodu. Kel kodus ruumi polnud ja minu teele sattus, selle ikka enda koju vastu võtsin. Tegin seda seni, kui mu poeg ütles, et ema sa oled minu ema, mitte kõigi oma...Vähemal määral tegin seda ka edaspidi. Iga inimesega, kes meiega meie kodus aega veetsid, tekkis omamoodi side. Näiteks loodan siiani kogu südamest, et üks neist meie pool elanud noortest inimestest päriselt meile koliks. Ma lihtsalt armastan teda. Ma palvetan tema eest ja soovin talle head. Ma usun, et tema armastab meid ka, aga ta ise valib, kus ta elab ja kuidas ta elab – või mitte!?
On inimesi, kellele avad oma hinge ja hoolid neist armastusega ning kes jäävad meie hinge alatiseks. Neid inimesi me ei jäta tegelikult mitte kunagi üksi. Isegi siis, kui meid vahel terve aasta lähedal näha pole ega katsuda ei saa. Meie head mõtted ja soovid on alati nende inimestega. Kuidas sinuga lood on? Kuidas sina armastad?
Ja tänase päeva küsimus – kas ja kelle sina oled üksi jätnud!? Helista talle kohe palun või saada inglid teda valvama – vahel piisab vaid head soovist ja kui ei piisa, siis võta midagi ette!
Tulen lähiajal selle teema juurde kindlasti tagasi aga seniks soovin sulle head!
