Hoia meeles, kui väärtuslikud on head inimesed meie ümber
Monika Kuzmina
laupäev, september 21, 2013
Mõtlen paar päeva juba, miks me ei oska omavahel kõneleda ja miks meid ei õpetata koolis suhtlema, kui kogu elu meie ümber sõltub omavahelisest suhtlemisest ja üksteise mõistmisest või siis mittemõistmisest.
Aastaid tagasi tundsin vajadust rääkida masside ees ja pidada kõnesid, õppisin seda ja mulle meeldis see, pean seda nooruse hulluseks ja lapsena mulle vajalikus koguses tähelepanust ilmajäämise tagajärjeks aga ka sisemiseks tungivaks vajaduseks oma arvamust avaldada. Kuid ka sellel ajal ei roninud ka lavale siis, kui mul midagi öelda ei olnud. Enne kõnesid nägin palju vaeva, õppisin, süvenesin ja siis rääkisin. Tegin oma suu lahti siis, kui hinges midagi juba väga kriipis ja vajasin selle väljendamist oma meeskonnakaaslastele.
Täna pühendun korraga pigem ühest inimesest väga hästi arusaamisele.
Kirjutama ajendab mind hoopis mure, et ka täiskasvanud inimestega tuleb liiga tihti ette suhtlemismuresid. Ehe näide sellest on teisipäeval ajakirjaniku kaamera ees olnud suursündmuse külaline, kes tegi naljatamisi pikema jutu vahel silmapaistva sõnavaraga kommentaari. Olen kommenteerijaga rääkinud ja saanud teada, et see lõigati lihtsalt jutust välja ja tema mõte ning sõnum oli siiski muu ning ta vabandas - suurepärane inimene, kes mõistab maailma ja suhtlemise vajadust - eriti hetkel, kui võiks tekkida kriis.
Nüüd on küsimus aga ajakirjanikele, kes lõikavad kokku inimeste tekste, eriti videopildis - Kas koolis õpetati inimesi igal juhul panema negatiivsesse, naeruväärsesse või rumalasse olukorda või kas meediakoolis õpetati inimesi üksteist vihkama või õpetatakse hoopis inimesi enda ümber vihakama panema, et oleks rohkem "lugu"?
On ju siililegi selge, et kui keegi ütleb oma pikemas intervjuus mõne asja/teo/inimese kohta oma arvamuse (selle seas nii positiivse kui ka negatiivse, sest elu pole must ja valge ning alati on midagi väga hästi ja midagi ka halvasti, mida saaks parandada) ning kui avaldada sellest vaid negatiivne, siis see keerab kokku paraja jama ja halvimal juhul viib asjaosalised inimesed üksteisest eemalduma. Sellised teod viivad ju kuramus sõdadeni, esialgu kahe inimese vahelise sõjani ja sealt edasi kuni riikidevahelise vaenuni...
Mina keeldun töötamast inimestega, kellest õhkub viha ja vaenu õhutamist. Loodan, et elu annab sellistele inimestele omad õppetunnid ja head inimesed saavad peale tekitatud kahjusid nautida veel rohkem hüvesid vapruse, vastupidavuse ja väärikaks jäämises eest.
Kokkuvõttes aga olen siiski veendunud, et enamus inimesi kannab endas positiivset sõnumit ja ehk on vahel isegi hea saada "lollidemaakandidaadi" poolt taaskord raputatud, et hoida meeles, kui väärtuslikud on head inimesed meie ümber...!?
Aastaid tagasi tundsin vajadust rääkida masside ees ja pidada kõnesid, õppisin seda ja mulle meeldis see, pean seda nooruse hulluseks ja lapsena mulle vajalikus koguses tähelepanust ilmajäämise tagajärjeks aga ka sisemiseks tungivaks vajaduseks oma arvamust avaldada. Kuid ka sellel ajal ei roninud ka lavale siis, kui mul midagi öelda ei olnud. Enne kõnesid nägin palju vaeva, õppisin, süvenesin ja siis rääkisin. Tegin oma suu lahti siis, kui hinges midagi juba väga kriipis ja vajasin selle väljendamist oma meeskonnakaaslastele.
Täna pühendun korraga pigem ühest inimesest väga hästi arusaamisele.
Kirjutama ajendab mind hoopis mure, et ka täiskasvanud inimestega tuleb liiga tihti ette suhtlemismuresid. Ehe näide sellest on teisipäeval ajakirjaniku kaamera ees olnud suursündmuse külaline, kes tegi naljatamisi pikema jutu vahel silmapaistva sõnavaraga kommentaari. Olen kommenteerijaga rääkinud ja saanud teada, et see lõigati lihtsalt jutust välja ja tema mõte ning sõnum oli siiski muu ning ta vabandas - suurepärane inimene, kes mõistab maailma ja suhtlemise vajadust - eriti hetkel, kui võiks tekkida kriis.
Nüüd on küsimus aga ajakirjanikele, kes lõikavad kokku inimeste tekste, eriti videopildis - Kas koolis õpetati inimesi igal juhul panema negatiivsesse, naeruväärsesse või rumalasse olukorda või kas meediakoolis õpetati inimesi üksteist vihkama või õpetatakse hoopis inimesi enda ümber vihakama panema, et oleks rohkem "lugu"?
On ju siililegi selge, et kui keegi ütleb oma pikemas intervjuus mõne asja/teo/inimese kohta oma arvamuse (selle seas nii positiivse kui ka negatiivse, sest elu pole must ja valge ning alati on midagi väga hästi ja midagi ka halvasti, mida saaks parandada) ning kui avaldada sellest vaid negatiivne, siis see keerab kokku paraja jama ja halvimal juhul viib asjaosalised inimesed üksteisest eemalduma. Sellised teod viivad ju kuramus sõdadeni, esialgu kahe inimese vahelise sõjani ja sealt edasi kuni riikidevahelise vaenuni...
Mina keeldun töötamast inimestega, kellest õhkub viha ja vaenu õhutamist. Loodan, et elu annab sellistele inimestele omad õppetunnid ja head inimesed saavad peale tekitatud kahjusid nautida veel rohkem hüvesid vapruse, vastupidavuse ja väärikaks jäämises eest.
Kokkuvõttes aga olen siiski veendunud, et enamus inimesi kannab endas positiivset sõnumit ja ehk on vahel isegi hea saada "lollidemaakandidaadi" poolt taaskord raputatud, et hoida meeles, kui väärtuslikud on head inimesed meie ümber...!?
Monika Kuzmina
Mulle meeldib keskenduda positiivsele, erilistele hetkedele, headusele ja headele inimestele. Ma ei osanud seda varem üldse! Ajaga on saanud selgeks, et ainus viis midagi enda elus, kodukohas, riigis või maailmas muuta, on muuta paremaks iseenda mõtlemist, kasutada paremaid sõnu ja teha veel paremaid tegusid!
Siit elustiiliblogist leiab minu südamepiltide kogu, elulisi raskeid läbielamisi, ülevaate raadiosaatest "Head uudised", erinevaid põnevaid katsetusi, artikleid elust enesest, raamatute kokkuvõtteid, maailma suurkujude inspireerivaid mõtteid ning loomulikult kirjutan veidi tööst, mis moodustab ju põhilise osa meie ärkveloleku ajast.
Külasta ka minu elumissiooniks saanud heade uudiste portaali!