Kui välimuse järgi võiks mehi armastada, siis ma armastaks mehi valges...

Kuna aga välimus pole esmatähtis, siis ma armastaks lihtsalt inimesi seepärast, et nad on inimlikud, hoolivad, avatud, rõõmsameelsed ja igati positiivsed ning mõnusad tegelased...


Käisin ühel imeilusal reedesel päeval ansambel Karavaniga Niitvälja golfiväljakul golfimängu õppimas. Kes veel ei teadnud, siis sellel sügisel tähistab KARAVAN oma mehist juubelit tuuriga, mis algab novembris. Loomulikult soovitan piletid juba varakult ära soetada...

Aga rääkida soovin hoopis muust!  Issand kuidas mulle meeldivad pärisinimesed, armastan kõiki, kes oskavad nalja teha ja naerda, hindan kõiki, kellest peegeldub mõnusat iseolemist, austan igat inimest, kes oskab lihtsuse kunsti, millest lõpuks saab tema suurim väärtus.

Minu lugupidamine kuulub peale seda päikesepaistelist reedet ka nendele viiele mehele, kes uhkes sõpruses pildil rivis seisavad.

Teate miks? Esiteks, igaüks neist oli meiega kohtudes avatud, hea huumorimeelega ja härramehelik,. Kuna tollel päeval oli mängus ka kaotus ja võit - ja võita sai vaid üks, siis hindan ülejäänud neljas ka väärikat kaotuseoskust. Ja võitjad  saavad kallistused :D.