Minu jaoks on ema Teresa raamat olnud üks nendest, kust ikka aeg-ajalt jõudu ammutan. Olen alati hinnanud ja alt üles vaatanud suure hingega inimeste poole, eriti ema Teresa poole.
Agnes Bojaxhiu (ema Teresa) kutsusid tema albaanlastest vanemad hellitusnimega Gonxha (õienupp) aga kogu muu maailm tundis teda ema Teresa nime all. Ta sündis 26. augustil 1910 Skopjes, praeguses Makedoonia pealinnas.
Agnes oli kehaehituselt habras, suurte silmadega neiu. Koolis õppis ta hästi ja aitas klassikaaslasi, kes koolitükkidega toime ei tulnud. Ta kirjutas luuletusi ja luges neid ette. Oma mängukaaslaste usu ja rahvuse suhtes puudusid tal eelarvamused. Ta oli sündinud organisaatoriks. Agnest mäletatakse kui uute ideede kui uute ideede genereerijat ja elluviijat.
Ema Teresat tuntakse kogu maailmas ja samuti on tema tegevus leidnud laialdast tunnustust, kuigi paistab, et kuulsus ja tunnustus mõjutas teda vähe. Tema kutsumuseks oli armastus ja see on põhjus, miks täna temast kirjutan.
Toon tänasesse päeva mõned tema mõtted ehk on saame nendest ammutada hingejõudu...
Ema Teresa
Ma ei mõtle kunagi suurest rahvahulgast, vaid ikka üksikutest inimestest. Kui mõeldakse massile, ei suudeta millestki alustada. Mulle on tähtis iga inimene eraldi.
Ma tahan anda vaestele armastuse kaudu seda, mida rikkad võivad raha eest ise saada.
Võib-olla väike naeratus, põgus külaskäik, lihtsalt aidata tuli üles teha või pimedal kirja kirjutada, paar ämbrit sütt tuppa tuua, paar kingi leida, kellelegi ette lugeda...
Usk tegudes on armastus ja armastus tegudes on teenimine.
Kui me tehame tõeliselt armastada, siis peame õppima armastama.
Iga laps, samuti sina ja mina - oleme loodud millegi kõrgema jaoks - et armastada ja olla armastatud.
Lahked sõnad võivad olla lühidad ja kerged öelda, kuid nende kaja on lõputu.
Väikesed ajad on tõesti väikesed asjad, kuid ustavus väikestes asjades on suur asi.
Mul on olnud elus palju eeskujusid - alates Vendadest Lõvisüdamed oma vaprusega, Röövlitütar Rojast, kes hingematvat kevade karjet tegi, Piki-Pikksukast, kelle ema oli ingel taevas ja isa kuningas Kurrunurruvutisaarel. Samuti olid mu eeskujudest õed raamatust "Veel üks Lotte" ning kõikidest raamatutest kangelased, kes rääkisid loomadega või omasid loomadega tugevat sidet.
Kui ma suuremaks kasvasin, said minu eeskujudeks pärisinimesed. Alles hiljuti kohtusin ühega neist, keda pidasid lausa enda õpetlaseks. Lugedes täna hommikul enne tööle asumist ema Teresa raamatut, sain aru, et minu mõned pärisinimestest eeskujud pole mulle tegelikkuses juba mõnda aega enam eeskujuks olnud. Inimene, kellega kohtusin ja keda vaatasin aastaid suure imetlusega, oli minu vastas istudes üleolev, kohtusin temaga eesmärgil, et saada nõu heade uudiste portaali kohta ja tegelikkuses ma nõu ei saanud, sain vaid teada, kui hästi sel inimesel läheb...Mille üle mul on muidugi siiralt hea meel aga tänane kirjateema on eeskujuks olemine.
Kas me kasvame oma eeskujudest välja? Jah, muidugi kasvame, sest lapsena elab meist enamus oma muinasjutulises roosas või sinises maailmas ja kui suureks saame, siis võtab elu üha rohkem erinevaid värvitoone. Kas sellest on midagi halba? Kuidas võtta! Kui eeskujud on positiivsed kangelased, siis ei ole. Kui eekujuks on aga arrogantsed eneseimetlejad, siis annaks süda tarkust uued eeskujud otsida.
Minule ütles minu senini üks suureks eeskujuks olev professor Ülo Vooglaid, et vaata, et sa ülbeks ei lähe. Hästi ütles! Olen peale seda ülbuse kraani hakanud kinni keerama. Keegi polnud varem võtnud vaevaks mulle seda öelda ja noorena paistis, et ülbusega lööb läbi ja jääb ellu - milline vale arusaam...
Tänasel päeval on minu eeskujuks näiteks minu laps, kes raskel hetkel oskab öelda midagi sellist, mis mind pahviks lööb ja mu kasulaps, kes nii vapralt ja tublilt iga päev koolis käib, kuigi paljud sõbrad on siirdunud juba tööde jahimaale.
Muidugi olen ma osaliselt siirdunud tagasi ka raamatukangelaste juurde, nende, kes on oma vaprusega muutnud ajalugu, kes on armastuse ning usu nimel võidelnud kurja vastu ja seeläbi ka pidanud oma elu loovutama.
Ma armastan eeskujusid, häid eeskujusid... ja mul on vedanud, neid on mu perekonnas ja sõprade hulgas. Kohtan neid inimesi seoses tööga ja see teeb mind õnnelikuks. Tunnen vahel nad ära sekundiga ja järgmisel sekundil kuulub neile mu süda.
Ja tänaseni on üks minu eeskujusid ema Teresa, kelle kutsumuseks oli armastus...
