Kui ma kolm aastat tagasi alustasin südamete kogumist, olin hingelises kriisis. Ehk oligi see põhjus, miks vajasin kunstlikult enda ümber armastuse tekitamist, sest mingi osa minust oli usu armastusse kaotanud.
Isegi kui see nii oli, siis sellest on kasu olnud. Kolm aastat pea iga päev enda ümber südameid näha, nendega iga paari päeva tagant tegeleda, neid teistelt kingituseks saada ning neist mõelda - kõik see kokku on olnud justkui imeravi minu
Täna käisin kohtumisel huvitava ja andeka inimesega suure kaubanduskeskuse kohvikus. Kogu kaubanduskeskus oli täis südameid - usu või mitte, ma tunnen peale kolme aastat, et kõik need südamed räägivad minuga, neil on oma lugu, mida nad minuga soovivad jagada :). Tellisin kaaslase järgi soolase pannkoogi ja leidsin sealt kanalihast südame.
Minu südametekollektsioonis on südameid Eestist ja võõrsilt, südamlikke kartuleid ja porgandeid, südamekujutisi veest ja taevast ning üllatussüdameid kõiksugustest ootamatutest kohtadest, ka nendest, mis eales päevavalgust ei kannata :).
Tänane päev tõi minuni kahe inimese kaudu taas erilisi südameid. Esimene südametekogu on tehtud MXM-stuudios Margus Vilisoo poolt. Ma salaja loodan, et need tüdrukud saavad kokku ka mitmekümne aasta pärast ja kordavad oma südameteaktiooni. Ja veel loodan ma, et ma olen sel ajal veel elavate kirjas ning ma saan ka selle teise pildi oma kogusse.
Õhtune üllatus aga tuli armsalt klaasvitraažikunstnikult Kristel Haidakult. Kristel on naine, kes mind inspireerib ja täna tundsin õnnetunnet nähes tema uut miniklaasvitraažide kollektsiooni. No loomulikult pole raske ära arvata, et tegemist on osaliselt südamekujuliste vitraažidega. Raske on aga hoopis mul endal uskuda, et ma peale kolme aastat ikka veel südameid nähes rõõmustan kogu südamest justkui näeks oma elu esimest süda... Ja uskumatu on see, et ma tahan selle kollektsiooni esimesi südameid endale päriseks. Mõtlen ja naeran hinges kogu südamest, kaua võib!?
Ja nii need inimesed mind inspireerivad. Disainer Endla tõi kaugelt kaasa mulle südamekujulise kivikese, mille ma kiirelt õnnesümbolina taskusse pistsin. Ise käin poes toidujahil ringi nagu nuhkiv ajakirjanik (roosa fotoaparaat alati käepärast) ja unustan tegema tuldud tegevused, kui riiulite vahelt südameid leian ning mõtlen, et kes see inimene selle leitud südame taga on. Sõbrad saadavad südameid siit ja sealt. Peres kasutame tervitusmärgi ja hüvastijätuna vahel kätega tehtavat südamekujutist. Poeg tegi üllatusena peeglile südame, kasulapsega on meil juba kaks südamekaunistusega "ühteka" särki jne jne jne.
Ja kui sind see südametejutt ammu juba oksele ajab, siis oli sul ka ammu aeg siit blogist lahkuda, sest see läheb aina hullemaks - ma luban!
Muidugi inspireerivad mind head inimesed nende südamete taga, kuid tegelikkuses on asi minu jaoks palju sügavam. Ma usun, et sümbolitel meie elus on suur roll. Ma olen veendunus, et läbi teatud sümbolite keele anname me üksteisele edasi olulisi sõnumeid. Teeme seda avatult või salaja, teadlikult või teadmata.
Südame kritseldanud, joonistanud, maalinud, vorminud, valmistanud või muul moel valmis teinud inimene on kas hea esimene sooviga või teadlik manipulaator. Loodan alati, et tegemist on esimese variandiga ning nagu juba mainisin teadlikku valikut, siis teadlikult tänan kõiki südamlikke inimesi südamest tulnud südamete eest!
