Tallinna Botaanikaaed on omapäraselt salapärane looduse kohtumispaik inimestega. Muinasjutulised võlutaimed ootavad saabujaid oma suursugususes ja imelisuses. Botaanikaaeda sisse astudes vaatame uudishimulikult ringi ning seejärel otsustame kasulapsega teha kogu majale ringi peale. Oma suureks üllatuseks näen ORHIDEENÄITUSEL vana head sõpra Viljandist (nime ei kirjuta, sest tean, et ta on tagasihoidlik mees ja mul pole ka ta telefoninumbrit enam, et nime kirjutamiseks luba küsida), kelle nägemise üle tunnen siirast heameelt. Hindasin väga tema olemust ajal kui noore inimese hullusi sai korraldatud. Vaatan ta poole, teretame ja ei teagi kohe, kas hüpata õhku ja kallistada teda või suruda lihtsalt kätt. Kuna tal on kaasas daam, siis kallistame mõõdukalt. Ainult käesurumine oleks vähe olnud ja ma pidasin teda omal ajal ikka oma sõbraks.
Kogu majale tiiru peale tegemine väga kiirelt ei käi, sest maja on rahvast täis ja tuleb muudkui juurde. Inimesed armastavad loodust ja ei pea paljuks tulla looduse ilu puhkepäeval nautima. Vaatan inimesi. Näen vanemaid prouasid tahvelarvutite ning nutitelefonidega kaunitest lilledest ja kogu ümbrusest pilte tegemas.
Mõtlen, kas peaks tundma häbi, et alles paar päeva tagasi käisin ringi oma "dinosaurustelefoniga"? Aga ei tunne - iga inimese jaoks on tema hetk ja tema aeg - kõiges! Ka nutitelefonideks.
Lillede ilu viib mõtted kaugele ära. Tuletan meelde, kuidas lapsena poe tegin ja vanaisale ristikheina müüsin. Meenuvad pärjad, mida mulle küll teha meeldis aga ei mäleta, kas kanda ka meeldis. Mulle vast meeldis mõtetes rohkem indiaanlaste onne ehitada - pärjad jäid siis ette. Liigume kasulapse Elkega edasi ja muudkui pildistame. Mõtlen, et kahju, et poeg ei taha plikadega sellistes kohtades käia. Ta olevat seal juba nii palju käinud. Aga mis seal ikka. Kui ma oleks 11 aastane poiss, siis ma ka ei viitsiks ema ja õega mingeid lilleõisi vahtida. Ja tuleb ju tunnistada, et ega ma isegi päris "lillelaps" polnud.
Kirjutan botaanikaaia külalisteraamatusse soojad sõnad ning soovin meeldivale ning toimekale meeskonnale palju armastust, ise samuti armastust looduseilu nägemisest täis.
Peale kaunite lillede imetlemist ja pildistamist otsustame osta pirukaid ja istuda kohvikusse. Vaba on veel laud, mis asub selle laua kõrval, kus istub ka minu Viljandist pärit endine sõbrake oma kaaslasega. Peast käib läbi mõte, et nüüd nad arvavad, et ma jälitan neid :). Ausõna, ei jälita! Kuigi oleks veidi rohkem tahtnud sõbra käest uurida, kuidas tal päriselt läheb! Mööduvad hetked ja läbi sagina märkavad ühel hetkel inimesed ning ka meie Elkega, et üks laps on jäänud wc-sse kinni ning ukse taga olev daam koos kolme tüdrukuga rahustavad wc-s kinni olevat last maha. Nad püüavad talle vene keeles rääkides õpetada, kuidas ta ukse seestpoolt uuesti lahti saaks. Ukse tagant kostub juba nuttu. Mõned inimesed kõnnivad uksest mööda, mõned jäävad seisma.
Varsti püüab sõbrakene Viljandist ust avada. Esimese korraga ei õnnestu. Mina olen selleks ajaks läinud kassapidajast piletimüüja juurde, et paluda kruvikeerajat, millega saaks wc-ukse väljapoolt avada (oletasin, et kruvikeeraja peaks aitama). Räägin piletimüüjale loo ära, et laps on jäänud wc-sse kinni ja oleks abi vaja. Minu jutu peale kostab vanem proua piletimüüja, et vanemad peaks oma lapsi valvama ning mitte neid laskma niisama ringi joosta, veel pomiseb midagi kasvatuse kohta. Osa juttu läheb mul kõrvust mööda, sest juba tuleb sama naise käest abi otsima veel üks noorem naine. Lõpuks proua vihastab mu peale ja ütleb, et tema ei oska midagi teha ja müüb pileteid edasi. Pööritan vanadaamile silmi ja lähen teisi naise juurde, kes ka piletitega kõrval asuvas ruumis tegeles. Räägin talle loo ära ja palun otsida mõni kohalik meestöötaja. Tema on vähemalt osavõtlik. Samas ei saa too naine rahakassat üksi jätta ja otsustan pöörduda uuesti pahuravõitu piletimüüja poole.
Nagu mul harjumuseks on saanud - olen pahuratega pahur ja vastikutega vastik! Seisan käed risti leti ääres ja olen otsustanud, et enne ei lahku, kui see naine vastutuse võtab. Ütlen, et lapse wc-sse kinnijäämisel pole mingilgi viisil tegu kasvatusprobleemiga. Siis hõikab teine, osavõtlik piletimüüja, et pahur piletimüüja helistaks kellelegi vastutajale. Pahur vanadaam hakkabki vastumeelselt helistama, omaette jorisedes, et milleks teda süüdistada (kõik see toimus nii kiiresti, et minu teada ei olnud keegi teda veel jõudnud süüdistada). Näen samal ajal laual suuri musta peaga kääre ja küsin proualt, kas tohin neid võtta.
Käärid käes, kõnnin Viljandi sõbra poole ja sõnadetagi on selge, et tema on sealsetest meestest see, kellele neid kääre anda. Hea, et on olemas mehed! Ta läheb ukse kallale toimetama ja hetke pärast mina edasi kruvikeerajat otsima. Poolel teel olles vaatan tagasi ja uks on lahti. Ehmunud, kuid õnnelik laps juba kallistab oma pere ning kuivatavad üksteisel pisaraid. Silmanurgast näen, et sõbrake on juba püsti tõusnud ja on eemaldumas. Kuulen, kuidas lapse vanaema (eeldan, et tegemist oli vanaemaga, kuigi ta nägi nooruslik välja - lapsed kutsusid teda vene keeles babuškaks) ütleb lapsele, et too tänaks onu ja loomulikult tänab ise samuti lahkuvat abistajat. Mina olen endise sõbrakese üle uhke ja tunnen, et olen oma elus õiged inimesed siiski sügaval sisimas ära tundud ka selle kohutava virr-varri sees, mis mind läbi aegade on ümbritsenud.
Pere istub meie laua juurde ja ikka veel kallistavad üksteist. Üks vanematest (eeldan, et õde) tüdrukutest kallistab ikka üha uuesti ja uuesti armsat luku tagant pääsenud tüdrukut. Üks daam tuleb minu juurde ja ütleb rahulikul hääletoonil, et tehke lapsele magusat vett. Ei tea miks mulle aga asun käsku täitma ja kuulen, et laps olevat arvanud, et ta ei näegi enam oma pere. Kohviku poole lahkudes mõtlen vaid, et selleks, et inimestel traumad tekiks, ei pea kaljult alla kukkuma ja peaaegu ellu jääma. Piisab wc-sse kinni jäämisest ja õigete inimeste mitte olemasolust, kui juba võib inimesel hilisemat elu segav trauma hinge jääda. Mulle jääb seda hetke meenutama õnnelik lõpp ja palju rõõmupisaraid. Armastus, mis neis tõelistes kallistustes oli, jääb samuti meelde. Ka Elke märjad silmad...
Näen kallistaval vanemal tüdrukul käisel südant, seletan vigases vene keeles, et kogun südamete pilte ja küsin luba pildi tegemiseks. Tüdrukud naeratavad ja sain sellest hetkest eluks kaasa ka ühe südame. Sellel südamel on kaalu!
Ja nüüd siis stsenaariumi "paha" tegelase juurde. Ma ei kirjuta siia pahura (kõnes kasutan ma teisi sõnu) tegelase nime, kuigi kirjutasin selle üles ja esimese hooga olin kindel, et kindlasti kirjutan siia ka tema nime. Kuna lugu lõppes õnnelikult ja pealtvaatajate abiga, siis pole ju hullu midagi... Või siiski...
Peab veel tunnistama, et kahjuks said selles olukorras kannatada ka päästeoperatsioonis osalenud musta peaga käärid, mille eest piletimüüja meid kõva häälega tänas ja mille peale mina endalegi ootamatult "palun" vastasin...
Botaanikaaiast lahkudes sain aru, et ka kõige pisemates kriitilistes olukordades on midagi väga väärtuslikku - sellest on nii palju õppida! Mõni minut enne wc-juhtumit olin soovinud kirjalikult botaanikaaia perele armastust. Ja siis vajas armastust ja hoolt botaanikaaia kasvult veel väike külaline - laps.
Mõtlen lahkudes selle pere peale ja näemegi neid viiekesi sama teed minemas, mis meie. Möödume neist, lehvitame rõõmsalt, soovin neile mõttes head ja loodan, et nende inglid on nendega. Tunnen, et nad on head inimesed!
Ja kohe tuleb järgmine mõte... Kujutage ette kui halvasti tunneb ennast täna see piletimüüjast vanaproua. Ja ehk on ta nii õnnetu inimene, et ta ei saa ka aru, et ta tunneb ennast halvasti vaid enda pärast. Sellisel juhul ta läheb koju ja valab oma sisemise raevu oma pere peale välja või teeb midagi veel hullemat...Lausa vastik võib tema elu olla...Hirmus ju.
Edasi koliseb mul aga peas mõte, et mis peab olema inimesega juhtunud, kui ta ei taha anda endast kõik või mitte midagi, et üks nuttev ja šokis laps wc-st välja aidata? Ja kust tuleb veel mõte, et teda keegi süüdistab - süüdistada saab ta vaid ennast. Mina ei süüdista ammu enam võõraid inimesi. Mul on ainult kahju korraks ja juba ma lähen edasi. Kui üks uks on kinni, siis tuleb otsida uued uksed...Ma lähen edasi lootuses, et see proua ise täna õhtul kuskile kinni ei jää!
Annaks elu meile kõigile tarkust rohkem teisi päästikutest päästa ja ise vähem kinni jääda... Jumala pärast, ma ei taha enam kunagi olla pahura piletimüüja rollis.
Ütlesin veel autos botaanikaaiast ära sõites perele, et ega naine (pahur piletimüüa) pole süüdi, et ta loll on ja seepärast ma ta nime ei kavatsegi avalikult kirjutada.
Praegu mõtlen, et oleks võinud kasutada sõna "rumal" ja loodan järgmine kord ise parem olla...
