Kui palju meil on üksteiselt õppida...

Käisime täna kell 16.00 alanud väärikate meeste naistepäeva kontserdil Salme Kultuurikeskuses "Kõik roosid ma kingiksin sulle". Tähelepanu äratasid ja lugupidamist tekitasid mitmed hetked ja inimesed.

Laval said kokku rahva poolt armastatud legendaarsed muusikud - naistest kõnelevate laulude paremikku esitasid Jüri Homenja, Ervin Lillepea, Boris Lehtlaan ja Mait Maltis koos poja Mikkoga.

Kohale jõudsime siis kui kontsert oli juba alanud. Seega - suurde saali me ei pääsenud (paras meile, tuleb kombeid õppida) aga saime auväärsed kohal rõdule. Juttu vestis meie rõdule sisenemise ajal humorist Raimo Aas. Suur saal oli rahvast täis, rõdul aga saime laiutada - eks iga asi tuleb enda jaoks sekundiga positiivseks mõelda. Õpin seda kunsti oma kaasalt ja peab tunnistama, et esimesed õppetunnid on juba selged. Olin hetkega rõõmus, et mul õnnestub nüüd ringi "siiberdada" ja pilte oma tuttuue nutitelefoniga esinejatest teha.

Härra rõõmus Aas kutsub rahvast naerutades lavale Ervin Lillepea ja juba kostavadki tema  poolt tuntud ja armastatud kolm lugu. Vaatan üle rõduääre saali, saalis on vanemad inimesed ning tunnen õhus head olemist, nautimist ning väärikat õhkkonda. Kõik on kuidagi vaba ja viisid vallutavad ka minu südame. Küsin endalt mõtetes, kas ma ehk siin saalis liiga noor pole aga siis vaatan oma kasulapse poole ja muigan - kõige noorem on tema. Naudin kontserti edasi.

Kui auväärne härra Lillepea on lõpetanud, tuleb vaimukate jutukestega rahva ette taas Raimo Aas ning kutsub lavale raskekahurväe noorima mehe - Jüri Homenja. Esimesed pildid tehtud ja filmin tema esimest lugu "Klaver". Mõtteis tunnustan juba ette kõiki esinejaid. Elada muusiku elu, see pole minu meelest kerge. Tõenäoliselt armastavad kõik need inimesed muusikat rohkem kui ükskõik mida, sest muidu nad ei tuleks saalitäit rahvast pühapäeval oma viisidega rõõmustama, vaid rõõmustaks ennast ning puhkaks kodus oma peredega. Müts maha ja aitäh! Jüri Homenja käis ka Mati Palmetil ja minul Kuma raadios "Head uudised" raadiosaates külas ja ju elan peale temaga kohtumist talle palju rohkem kaasa. Laulda ma ei oska aga veidi joriseda ikka suudan. Kuna rõdul on peale meie veel inimesi, siis elan kaasa vaiksemalt kui ma seda muidu teeks.

Uute lavakangelaste lavale tuleku eel vestab naljajuttu taas härra Aas. Inimesed naeravad ja plaksutavad korduvalt. Vaatan huumorimehe väljanägemist ja mõtlen, et mulle meeldib kui inimesed vaeva näevad. Kingad mitmevärvilised, seljas valge pintsak, mida ehib roosa sulega minikübar. Suurendan pilti ja mulle tundub, et mul on kodus samasugune Hispaaniast Hiina poest soetatud roosa sulega minikaabu. Küll see maailm on väike ja kui hästi inimesi vaadata ja meeletult tahta, leiame me kõigiga sisemist või välimist seotust.

Ja juba on laval vennad Lõvisüdamed ehk isa Mait Maltis ja poeg Mikko Maltis. Minule meeldib neid mehi peale nende kuulamise ka vaadata. Mõtlen, et kuidas see isa oma pojad ikka ära rääkis. Mulle meeldib oma perega kõike jagada. Usun, et nendele ka. Täna on pühapäev ja noor mees saadab isa suure au ja uhkusega. Vinge! Rahvas plaksutab.

Viimasena juhatab naljamees Aas tugevate aplauside saatel lavale naeratava ja äärmiselt heast energiast pakatava Boris Lehtlaane, kes juba avatud publiku südamed lausa uuele tasandile viib. Inimesed laulavad kaasa ning aplodeerivad. Kolmanda lauluna kõlab laul "Eile veel" ja minu süda on sellele muusikule kingitud:).

Tulemas on vaheaeg aga enne kuulutab õhtut juhtiv humorist välja telefonimängu. Minu imestuseks loeb ette ta mulle juba tuttava telefoninumbri - ja lubab kingitusi. Tuleb öelda oma lemmikesineja nimi, vastu öeldakse number ning pärast lubati korraldada loos. Mulle mängida meeldib ja juba ma ette loetud numbrile helistangi. Tuleb välja, et olen esimene. Mõtlen, et ma ei taha olla ainus helistada ja küsin ruttu ka pere lemmikud. Mina annan oma hääle sel korral härra Boris'ile, Aare hääletab Homenja poolt ja üllatus aga Elke valib Mikko Maltise. Oleme kindlad, et võidame auhinna.

Koridoris vaatan vanemaid peeneid daame ja härraseid. Tunnen lugupidamist. Inimesed on viisakalt riides, käivad ringiratast - nii nagu meid kooliajal sunniti vahetunnis ringis jalutama. Ma ei saanud sellest noorena aru. Miks meid sunniti sedasi käima? Nüüd vaatan inimesi austusega, neid valdab rahu, kõik vestlevad mõnusalt omavahel ja lihtsalt naudivad üksteise seltskonda. Kellelgi pole kiire. Ehk olen suuremaks saanud!? Näen rahvast läbi minnes oma endist eesti keele õpetajat. Paned käed rinnale kokku ja kummardan pea veidi alla. Mulle jäi kooliajast tunne, et ta kuulas mind päriselt ja omamoodi ka mõistis mind. Olen tänulik, naeratan ja sammume kasulapsega edasi kohviku poole, kus kaasa meid juba ees ootab. Inimesed kohvikus on väljapeetud. Naudin kohvi ja elan hetkes.

Peale vaheaega saame juba suurde saali, kus ootavad meid siltidega toolid, kus on minu firma MediaMarketing'i tähised ehk MM ja sealt ei puudu ka südamed. Oleks nagu koju jõudnud. Taban ennast taas mõttelt, et kodu on meil ikka seal, kus me mütsi varna riputame. Kui mul on hea, siis ma olen kodus! Tänan mõtetes kontserdi korraldajaid. Ei tea, kes neist need südamed joonistas?

Istun maha ja keeran ümber ning hoiatan juba vabandades ette enda selja taga istuvaid inimesi, et ma kavatsen ringi siiberdada. Nad naeratavad mulle ja mina mõtlen, et näed sa - eestlane on sõbralik. Minu kaasa  Aare muidugi keerab ka ringi ja ütleb vanapaarile, et tema küll siiberdada ei kavatse. Naerame kõik koos ja tean, et mind ei vaadata viltu, kui seal muusika saatel tavapärasest rohkem niheleda kavatsen. Kust tuleb arvamus, et eestlased pole sõbralikud? Oleme ikka küll ja kuidas veel.

Me ei võitnud. Fortuunaks olev Homenja valis 35 helistaja vahel välja numbrid 17 ja 18 ning veel ühe tähe ka. Meie polnud ei tähed ega õiged numbrid. Tunnen heameelt inimeste üle ja kontsert läheb edasi.

Rahva hääletuse tulemusena saab OSKARI Boris Lehtlaane. Kingituseks olev pehme jürikuju tõmmatakse välja lillast kotist, mille peale võidukrooni saanud Lentlaane ütleb, et talle meeldivad naised rohkem (peetakse ju koos naistepäeva). Rahvas naerab. Kui ilus on hea huumor ja lugupeetud inimesed, kes oskavad kõigiga koos naerda.

Imelisi hetki jagus veelgi. Homenja pühendas ühe oma lauludest ainult ühele esireas istuvale daamile. Boris Lehtlaane kinkis veel ühele prouale punase nelgi. Mait Maltis kiidab laval oma poega (kui palju oleks mina omal ajal andnud ära kasvõi isa kaugelt nägemise eest).

Vahepeal avastan enda kõrvalt istumas ja artiste pildistamas armsa Kadi Tellissaare, kellest samuti õhkub vaid sõbralikkust...

Võtan vanast harjumustest välja ka videokaamera ja filmin laval toimuvat ning saalis kaasa laulvat ja plaksutavat rahvast.

Mehed laulavad edasi samas järjekorras ja lõpuks tulevad lavale kõik koos. Usun, et sellised momendid on ajaloolised. Ja loomulikult pean ma ka selle hetke salvestama, hiilin lavale lähemale ja unustan üldse ära, et saal on rahvast täis - olin hetkeks üksi koos oma mõtetega ja tunnetasin hingesid. Lasen muusikal ennast kanda ja jäädvustan seda hetke ka oma peas.

Peale kontserti õnnestus meil pääseda tänu kontserdikorraldajale lava taha. Loomulikult soovin iga esineja kätt suruda. Lugupidamise väljanäitamiseks pole 1000 sõna vaja. Piisab ka käepigistusest. Teeme mõned pildid väärikate muusikutega ja olen õnnelik, sest oleme veetnud perega imelise nädalavahetuse. Pildiseeria lõpuosas astub meie juurde ka Boris Lehtlaane, kes viimast pilti tehes meie kasulapsel ümbert kinni hoiab ja võima häälega laulab. Selliste inimeste ees kummardan maani ja soovin neile palju head!

Kirsiks tordi peale kingib Raimo Aas meile raamatu...

Saan aru, et vajan ringi liikumist ja elu iga hetke elamist parimal võimalikul viisil nagu hapnikku. Armastan uusi kogemusi ja armastan häid inimesi. Vaimustun kõigist, kes elavad hetkes ja kes hetked tõeliselt elama panevad. See on nakkav! Headusel on oma keel ja selle rääkimiseks võid sa olla ka tumm. Sa kuuled seda ka kurdina. Selleks pole keelt vaja. Suured inimesed muudavad maailma - igaüks omal viisil.

AITÄH!!! Ma õppisin täna!