Paistab, et noorena soovime lihtsalt, et meil oleks palju sõpru, et me meeldiks võimalikult paljudele inimestele ning vahel soovime meeldida kõigile. Kas see on võimalik? Mitte kuidagi kohe ei ole. Inimesed on erinevad. Inimesed ei saa kõik omavahel sobida ja veel vähem saavad nad leida kõik omavahel ühist keelt. Seega pole võimalik tuua välja sõbra kohta põhjapanevaid omadusi. Sõbrasuhte aluseks on kahe inimese vahelised kokkulepped, läbielamised, ühised tegevused, ja loomulikult teineteisest hoolimine ning vajadusel olemasolemine.
Kas sõbraks saamiseks vajame aega?
Tõenäoliselt ei saa ka sellele küsimusele olla ühest vastust. On inimesi, kes tulevad meie ellu, veedavad seal kuid, aastaid ning aastakümneid ja neist ei saa kunagi meie sõbrad. Teised inimesed tulevad hetkeks, veedavad meiega viivu, muudavad midagi meie sees ja lahkuvad, kuid jätavad endast maha kustumatu jälje. Kas sõber muudab midagi meie elus, olgu see siis kasvõi üks ainus mõtteviis? See on sinu enda otsustada, kas pead sõbraks neid, kes tulevad korraks ja muudavad midagi või pead sõbraks neid, kes on sinu kõrval terve elu. Sõbrasuhtes on lubatud just see, mis sobib sulle ja sinu sõbrale.
Sõber kingib sulle sinu vabaduse
Võiks analüüsida seda, kas sõber on kohustus!? Mulle siiski paistab, et tõelised sõbrad ei peaks teineteist ahistama. Lugupidavas sõbrasuhtes kingitakse teineteisele vabadus – vabadus olla selline nagu sa päriselt oled, teha seda, mida tõesti teha soovid ja tulla siis, kui sa päriselt soovid ja saad tulla. Tõenäoliselt meil kõigil tekivad üksteise suhtes vahel ootused ja lootused. Kas nende mittetäitumine peaks sõbrasuhte lõpetama. Loodan väga, et mitte. Me ei kujutaks ennast ju keegi ette, et peame veetma oma elu mehe või naisega, kellega me tegelikult ei soovi koos olla. Samuti ei sooviks me endale kohustuslikke sõpru, sõbrasuhteid ega sellega kaasnevaid kohtustusi. Kindlasti ei saa aga sõbrasuhe olla vaid ühepoolne. Pikaaegse sõbrasuhte puhul tekivad kindlasti vastastikkused soovid, ootused ja lootused, kuid üks on kindel – sõbrasuhe on vaba valik ning vaba kokkulepe kahe inimese vahel, milles vabadusel sõber olla, on suur roll.
Nii mures kui rõõmus
Eelduste kohaselt võiks arvata, et sõber on sinu jaoks olemas siis, kui sa teda kõige rohkem vajad. Ootame toetust, lohutust ja kohaolu siis, kui elus on raske. Kuidas analüüsida olukorda, kui oled raskes elukeerises aga sõber pole kohal? Kuna sõprus on kahepoolne, siis esmalt peaks endale selgeks tegema, millised me ise oleme ja mida me sõpruselt vajame. Kas vajame raskes olukorras sõbra toetavat õlga, millele toetuda? Ehk vajame hoopis, et sõber oskaks meile raskes olukorras üksindust pakkuda? Või on meie jaoks oluline teadmine, et ta tuleb, kui teda kutsume või hoopis ootame, et ta tuleb ise kohale, kui vihjame, et vajame lähedast kõrvale. Pole vahet, millised me oleme, meie südamesõbrad teavad, mida vajame ja kui nad seda ei tea, siis on meie sõbrakohus soovidest ise teada anda. Eeldustel pole sõprusel tõenäoliselt kohta. Sõber on meiega meie mures ja rõõmus siis, kui me oleme sõbrale teada andnud, mida me päriselt soovime. Tihti piisab vaid ka sellest, et meie sõber meid kuulab ja on mõtetes meiega.
Sõber kui kangelane
Sügaval südames vajame eeskujusid, vajame kangelasi, kelle üle uhkust tunda ning kes meid oma eeskujuga inspireerivad. Kas sõber saab olla meie kangelane? Mis üldse on üks kangelastegu? Eeldame, et inimesed on olemuselt head. Hea sõber elab oma igapäevast elu eeskujulikult, hoolitseb oma pere eest hästi, teeb oma tööd hästi, arendab ennast ja püüdleb täiuse poole. Kui sõbral on omadusi, mida sa hindad ja pead ka endale eeskujuks, siis ongi sõber meie kangelane. Jah, üldiselt peetakse kangelasteks neid, kes päästavad elusid, ohverdavad end teiste nimel ning annavad ära kõik, mis anda, et teisel oleks hea. Tark kangelane siiski säästab ka end, et saaks teha igapäevaseid pisikesi kangelastegusid, et tema enda elu ning teda ümbritsevate elu oleks veidigi parem. Loodan väga, et meil pole vaja selleks olla surmasuus, et saada aru, et meil on sõbrad olemas! Loodan, et kui su sõber oma järgmise väikese palgapäeva puhul leiab mõne euro, et sulle teha südamest kaunis väike kingitus, leiab pere kõrvalt aega, et seda sulle kinkida, teeb sulle vahel lihtsalt mõne kiire telefonikõne, et öelda sulle, et hindab su sõprust või räägib sulle hoopis emotsionaalselt oma noorema lapse esimestest sammudest, märkad, et suured teod saavad alguse väikestest. Vaid vähestel õnnestub saada kangelasteks kogu ühiskonna silmis. Sõber aga võib olla kangelane vaid meie silmis.
Ja nii ma saangi öelda, et mul üks tõeline sõber! Iga mu sõber on minu jaoks see üks ja eriline, ta on saanud sõbraks kas hetkega või aastatega. Me kingime teineteisele meie vabaduse, oleme teineteise jaoks olemas nii mures ja rõõmus just nii nagu meile mõlemale sobib ja kahtlemata on sõber mu silmis minu kangelane oma igapäevaste imeliste tegudega, millest osasid tean vaid mina...
