Lõpetasin selle otsimise alles mõned aastad tagasi ära. Ise tean, et varjasin kaua oma üksinduse hirmu ja vajadust olla armastatud. Muuseas, ma kartsin päris paljusid asju. Kartus tegi mind tugevaks. Kartus õpetas võitlema, ellu jääma ja iga kord kukkudes uuesti püsti tõusma. Kartus õpetas kõigest hoolimata enesega siiski rahu sõlmima. Lõpuks õpetas kartus mitte kartma. Kas pole imelik?
Aga kartus pole täna see, millest pikemalt kirjutada sooviv. Täna väidan täie tõsidusega, et inimene ei saa elus mitte kellegi peale kindel olla, peale iseenda. Muidugi on kuskil sügaval sisimas kõigil muinasjutuline soov olla teiste poolt kaitstud, hoitud ning armastatud. Jah, ma usun, et kui meil on tõelised sõbrad, siis raskes olukorras, kui nad meist hoolivad, nad tulevad appi. Jah, kui meil on armastav pere, siis nad on meiega nii heas kui halvas - loodetavasti, kui nad meid armastavad. Vahel on ka võõrad inimesed meiega head ning hoolivad. Aga nii võõraga, sõbraga, sugulasega, lähedasega ja armastatuga kaasneb sõna "KUI". Kui võõral on hea tuju, siis ta ehk tõesti naeratab meil. Naeratab, sest tal on hea ja loomulikult teeb see ka sinu tuju paremaks. Sõber võib sind aidata, kui ta on sinu tõeline armastav sõber, kui ta teab, et sind on vaja aidata, kui ta soovib sind aidata, kuid ta ei pea seda tegema, kui ta ei soovi. Ta teeb sinu heaks kõike, kui ta seda soovib ja kui ei soovi, siis ta ei tee. Sinu pere ja lähedased - nii halvas kui heas? Nendega on täpselt sama lugu, ikka kui...
Tundub karm? Mulle enam mitte. Läbi paljude pettumuste, hirmude, pahede, valede ja reetmiste jõuab lõpuks kätte päev, kus tõde lajatab vastu pead ja tead, et ainus, kelle peale üldse kunagi päriselt kindel saab olla, oled sina ise.
Ja muuseas, see pole üldsegi hirmutav. See on lausa vabastav. On vabastav tunne tunda, et sul pole tegelikusses mitte kedagi vaja. Jah, on tore, kui sul on ümber armastavad inimesed, oleks tore, kui neile läheb korda, et sul läheks hästi. On tore, kui sulle läheb korda, et neil läheks hästi aga see pole kohustus. On vaid teadmine, et sa ei sõltu mitte kellestki peale iseenda.
Täna tunnen, et enam pole kaugel see unistuste päev, kus minu koduks on maailm ja maailmas vastutan enda eest vaid mina ise. Sõber, keda teistes otsisin, istub täna minuga... ja see on ainus sõber, kelle peale saab kindel olla!
