26. märtsil, kui oli käsil minu Tai poksi katsetuse neljas päev, sain kirja Siimult, kes kirjutas, kas sooviksime rääkida lähemalt, mis asi see kaljuronimine täpsemalt on. Huvitav oli sellise kirja saamise juures see, et olin eelmisel päeval peas mõelnud mõtet, et kuidas mulle meeldiks elus erinevaid asju proovida, ennast ületada, piire nihutada ja sellest kõigest kirjutada. Olin mõelnud, et tahaksin tuua välja elu erinevaid valdkondi, olla ise nende sees süvitsi ja kirjutada, mida õppisin ning mida head erinevad valdkonnad pakuvad. Veel tiirutas peas aastate tagune mõte sõita terve päev bussis ja jälgida inimesi, olla kaasas kiirabis ning tunnetada, millist rasket tööd need inimesed tegelikult teevad, unistasin olla töövarjuks erinevate eluvaldkondade inimestele. Ikka ainult selleks, et mõista inimesi ja inimkonda aina paremini ja paremini.
Aga nüüd tagasi Siimu ja kaljuronimise juurde. Sain kirja ja kirjutasin kohe vastu, et olen kõigega nõus ja palusin mulle helistada. Ja nii see hullus pihta hakkaski. Leppisime Siimuga kokku, et minu järgmine katsetus saab olema kaljuronimine. Sain kohe telefoni teel teada, et kaljuronimine ja mägironimine on kaks erinevat asja, lubasin olla 10. märtsil kohal, õiged riided seljas ja valmis oma järgmisele elu õppetunnile silmast silma vastu seisma. Aaa - enne kõne lõppu jõudsin veel Siimule öelda, et kardan kõrgus. Ta vastas umbes midagi taolist, et inimesel on kõrguse harjumus, mitte hirm.
Kokku lepitud, et esimene treeneriga kohtumine saab toimuma täna kell 16. Kohtumispaigaks siis Punane 45 asuv Lasnamäe kergejõustikuhall. Tõusin hommikul vara, tegin ära oma töökohustused, siis Tai poksi trenn, töö, kodused toimetused ja kell 15.50 olin nagu naksti kohal kergejõustikuhallis. Vahetasin riided, ise endale aru andmata, millesse ma ennast mässinud olin. Meelega ei olnud ma ennast kurssi viinud mitte millegagi, mis puudutab kaljuronimist, mägironimist ega mingit muud ronimist. Täpselt kell 16.00 platseerusin kaljuronimise seina juures, Siim juba ootas.
Vaatasin seda "nukkidega" seina ja rahustasin ennast mõttega, et ega ta mind väga kõrgele esimesel korral ikka lase. Ja siis hakkas pihta. Hommikul olin unustanud enne trenni minekut küüned lõigata ja esimese hoiatuse saingi sel teemal. Kaljul küüntega ei ronita. Asi selge, kui vaja, lõikame maha. See pole mingi probleem. Edasi järgnesid treeneri õpetused, hoiatused ja muu selline, mis ausalt öeldes ei tahtnud üldse meelde jääda. Mõtted ju tiirlevad juba samm ees ja samm seinal. Mõtetes teist sammu seinal ei tee. Sain teada, mis asi on ronimisvöö, ronimissussid, magneesiumi kott, julgestusvahend ja veel mingi karabin (kõikide nimetused võtsin just praegu nende kodulehelt (www.ronimine.ee). Ei hakka mitte endale ega sulle, hea blogi lugeja, jama ajama, nagu oleks ma kohe saanud esimesel päeval kogu selle kupatuse selgeks. Ei saanud ja treener tegi peale trenni ka katsetuse, kas oli mõni nimetustest meelde jäänud. No ei jäänud.
Õppesõnad ette loetud, kõik ise nö kuival maal läbi katsetatud ja oligi aeg ronima hakata.
APPI! Palun väga, usun, et minust saab nüüd aru igaüks, kel kõrguse ees hirmud on. Ma olen ennast varem kõrgusega 2012. aasta alguses karastanud. Nimelt lasti mind ja minu meeskonda ükshaaval Lõuna-Ameerikas Aruba saarel mööda laevaseina mõned meetrid korra alla (enda õpitud ja tehtud sõlmedega nööride küljes - loomulikult oli kõik turvaline ja lisavööd olid küljes). See aga, mis täna toimus, oli sellest kogemusest kaugel.
Hakkasin siis ronima. Sein tundus üüratu, nukid väikesed, mina nõrk ja hirm suur. Kangekaelne nagu ma olen, esialgu ma seda välja ei näitanud. Panin aga lae poole "punuma" (loe: väikeste hirmunud sammudega ronima). Siim koguaeg õpetas ja juhendas, kuhu ja kuidas. Olin vist umbes 1/3 maad läbinud, kui käed väsisid nii ära, et pidin paluma peatust. Peatus seinal tähendab seda, et ütled julgestajale: "Jään köide!" (kui ma nüüd asja õieti mäletan). Mis iganes see ka ei tähenda, kui sul süda sees 100 lööb, siis tuleb suure vaprusvärina saatel ka see vajalik sõna meelde. Mul tuli ka! Köide jääma tähendab siis seda, et puhkad, julgestaja hoiab tugevalt nööri, mis teisest otsast sinu külge on kinnitatud. Ja nüüd tuli moment, kui ma tahtsin ikka ausalt öeldes nutma hakata küll. Siim ütles, et lase käed kõrvale. No tule taevas appi (nagu meie endine peaminister tabavalt on öelnud), ma olen keset suvalist seina ja pean käed lahti laskma. Ei lase! Üritasin siis ennast kokku võtta ja haarasin köiest, seda ka ei tohi. Vaatasin suures saalis ringi ja kuulasin tähelepanelikult Siimu. Siim rääkis loo oma lapsepõlvest ja kõrguse tunnetamise raskest kogemusest. Mul hakkas veidi kergem ning püüdsin teda usaldada. Ja endalegi üllatuseks lasin käed vähehaaval (küll kramplikult) enda kõrvale ja raputasin neid. Kogu keha valdasid vaprusevärinad, tundsin, et käed on väsinud aga sundisin ennast ringi vaatama ja ümbrusega harjuma. Loomulikult kestis see kõik vaid loetud hetked, kuigi mulle tundus, et veetsin seal hõljudes kui mitte mitu tundi, siis mitukümmend minutit küll.
Ja siis edasi. Hirmus, mitu korda oli tunne, et nüüd küll enam ei suuda aga näed, suutsin jõuda seinal kuskil 2/3-le, sealt läks aga asi edasi päris koledaks - tõsiselt! Sein tuli seinast välja ja enne seda palusin endale korra taas armu anda. Tegin pausi. Hetk peatust ja edasi ning siis juba lõpuni välja. Ma ei usu seda siiani. Mina? Kaljuronimine? Laes? Aga mis nüüd saab...
Ütleme nii, et alla tulek on veel jubedam. Kuidagi tulin muidugi Siimu juhendamisel alla. Õppisin seinalt ennast lahti tõukama, käed ikka kõrval ja tasapisi alla. Veidi veel ja juba olin poolel seinal. Veidi veel ja peaaegu maas. Aga ei - enne seda tegi Siim kiirema liigutuse ja näitas kergelt, mida tähendab kukkumine. No see oli võimas, hullumeelne ja ma ei tea, mis veel. Hirmus, kole, jube! Lõpuks sain maha!
VAPUSTAV! Seda tunnet, head sõbrad, pole võimalik sõnadesse panna aga püüan siiski, sest loodan, et ka sina võtad elus ette need hirmud, mis vajavad ületamist. Seda tunnet, kui oled oma hirmule vastu hakanud, sellest tugevamat tunnet on tõenäoliselt raske leida. Ma olin lihtsalt nii õnnelik. Õnnelik, et ma ei andnud alla. Õnnelik, et ronisin lõpuni. Veel õnnelikum, et julgesin alla tulla ja julgestajast treenerit Siimu usaldada. Mul käed sõna otseses mõtte värisesid ja see polnud enam hirm - see oligi vaprusevärin! Olin nii kuradima õnnelik, et lausa lõpp! Ja siis mõtlesin, et nii, tehtud, aitab küll, mina olen oma katsetuse teinud ja aitab mulle küll. Ületasin ennast, sain hakkama. Lõpp hea, kõik hea.
Aga ei mingit lõppu. Siim käskis uuesti ronida. Minu mõttesõrad ajasid muidugi vastu aga tegelikkuses teine tiir läks juba libedamalt. Ja siis hakkas koitma. Muidugi ei tohi inimest lasta mingil alal korra proovida. No saab oma hirmust üle, ja siis? Mis see talle annab. Võib anda hulljulguse, võib anda täiesti vale arusaama, võib anda sadu valesid signaale kehale, mõistusele ja hingele.
Lõpuks pidin julgestama Siimu. Olin omast arust ju vapper täna olnud aga teise ohutu ronimise eest ma eriti valmis vastutama polnud. Sain aru, et selles spordialas pole sekunditki siiberdamiseks (pean silmas oma peas erinevaid mõtteid ja seda, et nendel pole kaljuronimise ajal peas kohta). Oled 100 % kohal või oled terveks eluks vastutav millegi eest, mille eest keegi vastutada ei tahaks. Loomulikult kutsuti minule lisajulgestajaks kõrvale juba rohkem kui kümme aastat ronimisega tegelenud härra ja nii me Siimu koos siis julgestamise. ISSAND, KUI VINGE!
Mul polegi midagi muud lisada - LIHTSALT JUMAL TEAVAS JA MINA TEAME, ET SEE PÄEV OLI MINU ELU ÜKS VÄGA TÄHTIS PÄEV!
Kõik kaljule :D
