Kui inimene on päriselt loll, siis ta võib ennast ju mõnda aega varjata vaikuse või tarkade tegude taha. Muidugi saab ennast ka tarkade inimeste keskele päris mõnusasti ära peita ning teha nägu, et sulle nende tarkused väga meeldivad. Loll kuulab ja tark arvab, et tegu on targaga: "Näed, intelligentne inimene, oskab kuulata!". Kes nüüd loll on? Lolliga kipub aga olema see lugu, et ta ei suuda ennast kaua varjata, ükskord tuleb ikka välja, et tegu on lolliga. Ja loll teeb selleks kõik ise, kaasa pole väga palju vaja aidata. Siinkohal räägin muidugi juba lollusest suure algustähega. Selline parandamatu juhtum, et õpib palju õpib, ei hakka külge midagi. Loeb, palju loeb, ikka ei midagi.
Küll mina ka tean lollusest midagi. Olen oma rumalatest rumalamad teod elus üksipulgi lahti arutanud ning pannud endale diagnoosi - kui minu tegude tulemus oli halb, tegin lolle otsuseid, mis viis halbade tulemusteni - järelikult loll (selles olukorras, ajahetkel). Mis edasi? Kui avastame, et oleme hakkama saanud ühe või tosina lolli teoga, kuidas ikkagi edasi?
Kui saaks veidi targemaks igast lollist olukorrast, siis ongi juba kõik paremini. Ei ole mõtet minevikus elada. Jah, seda võib analüüsida, sellest võib õppida, lollist võib tark saada ja targal kukuvad ka asjad vahel ikkagi lollisti välja. Tähis on see, et sinu sees on soov saada targemaks ning võime näha ja tunnistada, et oled vahel loll. Jah, loll nagu lauajalg. Ja siis võtad ette ning teed kõik, mis võimalik, et saada targemaks. Jumala pärast, igal inimesel on õigus keerata iga päev uus lehekülg (ja muuseas me tegelikkuses seda teeme, iga uus hetk on uus lehekülg) ja lihtsalt teha järgmisel korral paremini!
Jah, loll võib jäädagi lolliks, kui ta seda soovib aga see on lolli enda probleem ja tema peale palju aega kulutada ei tasuks. Kõigile teistele võiks Looja, Jumal, saatus, süda, hing või mõistus anda nii palju tarkust, et aru saada, millal on tehtud rumal tegu ja see siis korda teha.
Ilusat reede õhtut ja miks mitte mõne varem kokku keeratud lolluse likvideerimist!
