GOLFIPÄEVIK! Siis kui golfikepid kaovad...

Täna mängisin kaasaga ja ajakirja Golf reklaamimüüja Maarioga oma elu esimese golfiringi. Läksin väljakule halva tujuga. Ise ka ei saanud aru, mis täpsemalt viga oli aga õnnelik ma igatahes polnud. Midagi rõhus ja tunne oli kehva. Kuna väljas oli ka päris jahe tuul, siis esialgu mõtlesin, et las härrased mängivad, ma lähen parem Fahle Golf restorani istuma ja kirjutama. Mulle see kõrvavalu, mis hetkega külma tuulega tekib, sugugi ei meeldi. Nagu ikka, on mul alati kaasas mu armas seljakott, mis sisaldab lisaks muudele eluks vajalikele asjadele kirjutamiseks vajalikke vahendeid: arvuti, erinevad kaustikud ja pastakad. Plaan oleks pidanud justkui õnnestuma ja kirjutamise vastu mul pole tavaliselt mitte midagi ...

Kuna Maario ja mu kaasa olid mõlemad tõelised džentelmenid, Maario laenas oma käelaräti, tõi jooksujalu käru, kaasa püüdis aga targalt tuju üleval hoida, siis vedasin "koivad" rajale ja hakkasime pihta.

Kõndides tiksus peas mõte, et ma vist pole eriti hea mängupartner ja ega minuga peale ühe sellise mängutiiru tegemist keegi teist korda mängima ei tahagi tulla. "Ärgu tulgu!" mõtlen justkui väike jonniv laps. Peab tunnistama kahte asja, taolisi negatiivseid mõtteid oli mul peas veel palju ja hullemaidki kuni esimese golfirajani jõudmist.

Edasi palusin kahel esimesel rajal keerata selja, kui tegin avalööki, sest käis ikka närvidele nende "jõllitamine" küll. Kuna mul valdavalt on elus viimasel ajal hea tunne, olen rõõmus ja rahulik, siis oli selliste tunnete tundmine mulle äärmiselt huvitav - põnev on ajutööd jälgida.

Esimesed kaks ringi olin veendunud, et ajan seal oma asja ja las härrased tunnevad mängust rõõmu, minul see täna välja ei tule. Lõin oma lööke, esimesel rajal 12 lööki, teisel 10 ja olin kindel, et olen üks tõeline saamatuse hunnik. Kuigi esimesel rajal tegin mängukaaslastest parema tulemuse, mind see sugugi ei rõõmustanud nii nagu tavaliselt iga võit mind rõõmustab. Võidud panevad minD tavaliselt rõõmust lakke hüppama.

Ajal, mil lööke tegin või golfikäru lükkasin, tulid piltidena ette golfikurusel hr Rein Auväärti õpetussõnad. Mõni õpetus kostus kõrvus justkui oleks ta mu kõrval olnud (näiteks see, et golfimängija parandab alati löögijäljed) ja manitsenud. Paar korda tuli jälgi korrastada küll, loodan, et tegin seda õigesti. Mõned õpetussõnad aga ei tahtnud üldse meelde tulla. No ei tulnud need avalöögid välja. Hr Auväärt ju ometigi rõhutas seda õiget asendit korduvalt ja ma ju ometi tegin seda enda arvates õieti aga no mitte ei tule välja ja nagu meeldegi ei taha tulla. Siis veel jalad, käed ja kogu keha õige hoiak, lühidalt öeldes oli peas kõik päris sassis.

Aga siis teisel rajal oma golfikäru ees lükates avastasin midagi, mida ma seletada ei oska.

Tagantjärele tean, et enne kolmandat rada oli paha tuju lihtsalt kadunud ja peale seda hakkas mäng ka minema. Minu enda jaoks minema. Ei, ei - lööke tegin ikka sama palju või rohkemgi veel aga minul endal hakkas tuju tõusma. Mulle meeldis olla seal, kus olin, mulle meeldis golfi mängida. Tundub küll pealtnäha naljaks, et see palli auku ajamine võib põnev olla aga no on. Esiteks, kui löök hästi välja tuleb, on enda üle hea meel, kui pall õiges suunas ja omajagu kaugele läbeb, on hea meel. Isegi selle üle oli hea meel, kui mõni reegel tuli mängu jooksul meelde, ka sellest tundsin rõõmu ja mõistsin, et "kavatamata karusid"golfiväljakule tõesti lasta ei tohi. Aga kõige parem meel oli mul selle üle, et tegelikult kadusid justkui imeväel tavaelu muremõtted. Telefon helises vaid korra ja ma ei suutnud seda vastu võtta. Vabandasin mõtetes helistaja ees ja mängisin edasi.

Kuna meil ees ega taga mängijaid alates teisest rajast polnud, siis meil ka väga kiirust mängides polnud. Mina käisin ringi, golfikotis ikka fotokaamera kaasas ja kui võimalus tekkis, muudkui pildistasin.

Leidsin lilli, pildistasin mõnusalt kiviaedikusse lennanud ja sinna kinni jäänud golfipalli, pildistasin mängikaaslasi ja palusin endast kui "Maža" esindajatest mõne pildi teha ning muudkui nautisin seda värsket õhku, aina paremini välja tulevaid lööke ning juba oli tekkinud soov mängukaaslastele ka naeratada. Mida minutid edasi, seda õnnelikum olin. Ühel hetkel jõudsime golfipallide puhastaja juurde ning loomulikult oli vaja seda vidinat meil ka katsetada.

Nagu uute mänguasjadega ikka, oli vaja ju vaadelda ja järele katsuda. Läbi vaadatud ja ära pildistatud, liikusime edasi, sest peas ikka tiksus Hr Auväärti manitsused, golfirajal ei "mölutada".

Mängisime juba järgmist rada ja olime jõudnud raja lõppu, kus tuleks appi võtta putter (golfikepp, millega lüüakse palli raja sellel alal, mis asub augu ümber). Noh, ja mis siis juhtus? Avastasin, et mu vajalik golfikepp oli kadunud. Uurisin kohe kaaslaste käes, et ega see juhuslikult nende kätte pole sattunud. Vastuseks tuli muidugi: "Ei!". Nüüd hakkas küll häbi. Kujutasin ette, et ma olen esimene inimene, kes kaotab ära golfikepi. Teised kaotavad rajal palle ja seda ka mitte lihtsalt, et kaotavad, vaid löövad kogemata võssa, mina suudan ära kaotada golfikepi. Mis asja veel pingelisemaks tegi, oli see, et kuna mul endal golfivarustust veel pole ja kasutasin Eesti Golfikooli varustust, siis kujutasin loomulikult ette, kuidas ma nüüd süüdlase näoga kooli omanike ette astun. No nalja nad minu kulul saavad. Lasin peast läbi mõtte, et selle "väikese vahejuhtumi" ma lasen ajaloo hõlma varjuda aga siis vaatan oma headele kaasmängijatele otsa (kes minu saladust tõenäoliselt aitaksid hoida - loodan mõtetes), naeratan ja hakkan siis naerma - kui kadunud golfikepp, siis kadunud golfikepp. Mis seal ikka.

Arutame, et see pidi jääma kuskile, kus mõte kaduma läks. Maario pakub, et ta läheb golfikeppi tagasi tooma, jookseb siis kohani, kus "golfipalli pesumasinat" uudistama peatusime ja ongi golfikepp leitud. Lehvitame oma valgete kinnastega, Maario jõuab meieni ja mängime edasi.

Kokku läbisin 9 rada 88 löögiga ja jäin auväärsele kolmandale ning ühtlasi ka viimasele kohale aga ma võitsin. Minu võit oli see, et sain teada, et golfimäng viib paha tuju ära ja seda nii, et ise palju pingutama ei pea. Tavaelus peab päris palju rohkem teadlikult pingutama, et saada kehvadest mõtetest lahti. Olen õppinud enda mõtetest negatiivsust teadlikult eemaldama ning asendama positiivsusega, kuid see, et see kõik võib toimida ka nö "looduslikult", on suurepärane teadmine.

Mis puudutab golfikepi kadumisse ja ajalukku minekut, siis Jõelähtme golfiväljaku peamajja sisenedes olin ju veendunud, et olen ainus, kes golfikepi on ära kaotanud ning tõenäoliselt tegin sellega golfiajalugu. Sain aga naeratuse saatel teada, et nii eriline ma ka pole. Seda pidavat ikka juhtuma ... :)