Minu kadunud vanaisa Armin tegi siis, kui olin päris väike plikatirts, traadist kaks südant, mis olid omavahel seotud ja mida sai lahti nuputada. Mulle see mäng nii väga meeldis. Mulle meeldis vanaisa Armin kõige rohkem. Keegi ei tundunud mulle parem, kindlameelsem ja turvatunnet pakkuvam kui tema. Tema oli minu tõeline sõber. Seega, pole see "südametevärk" ehk mul lihtsalt mingi suvaline naiivne hobi, vaid südamest sügavalt pärit austusavaldus tõelisele mehele, mu siit ilmast lahkunud vanaisale ning miski, mida lihtsalt peab tegema...
Järjepidevalt kogun südamepilte kuskil kolm aastat, kokku peaks neid olema nüüdseks paarituhande ringis. Oma vanades pildiarhiivides tuhnides olen leidnud aga jälgi südametest veel, kasutasin südamekuju noorteorganisatsioone juhtides messidel, lasin endale näomaalingu tegijatel südameid põsele joonistada jne. Aga see eilne lapsepõlve tagasi minek pani mind mõtlema sügavalt ühele teemale...
Mis ma sellega kõigega öelda tahan? Seda, et olen aastate jooksul tähele pannud, et inimesed alavääristavad teadlikult või teadmata teiste inimeste püüdlusi, tegevusi, ideid, rääkimata teise inimese võitudest ja kaotustest ning unistustest. Mind näiteks pole minu raja kõrval oma rajal kõndivad inimesed kuigi palju mõistnud aga kas peabki. Jah, minu südametega seotud ideid omal ajal ikka naerdi. Jah, üldse minu unistuste ja ideede üle on elus väga palju naerdud. Olen ka sõimata saanud oma ideede väljakäimise eest. Milles on küsimus? Kas me ei võiks üksteist lihtsalt usaldada? Eks hea lugeja saab siin aru, et ma ei räägi ainult südametekollektsioonist, vaid elust sügavamalt. Elus on ikka nii, et need, kes esialgu paistavad naerualused, keda ei mõisteta, keda naerdakse ja narritakse, tulevad lõpuks kõigest kõige tugevamatena välja... ja vahel juhtub see, et teistest saavad õpipoisid...
Mina näiteks ei taha enam kellegi õpipoiss olla seepärast, et olen elus midagi väga valesti teinud, tahan õpipoiss olla seepärast, et tahan targemaks saada...
Kuidas sinuga lood on? Mõtle, keda, millal, miks ja kuidas sa oled alandanud, kiusanud, väiksemaks teinud kui ta tegelikult on ja miks sa seda teinud oled?
See on oluline küsimus, sest vastutada tuleb meile kõigil lõpuks nagunii ja tavaliseks ikka samasuguste õppetundide kaudu nagu oleme välja teeninud...
Väga mõnus mõtisklus. Meil kõigil on oma tee, mida mööda sammume, oma unistused ja eesmärgid, mille poole püüdleme. Saavutame need paremini siis kui loobume ootamast, et keegi teine meie teekonda mõistab. Nad ei tee seda, kuna ei tea, mis võitlus meil parasjagu iseendaga käsil on. Ja kui me suudame lõpuks loobuda mõtlemast, mida teised meist arvavad või mõtlevad, kulgeb see teekond palju rahulikumalt ja rahuldustpakkuvalt. Monika, sa teed kõike suure kire ja pühendumusega, tee seda edasi. Sinu südametekogumise tuhin ja teistega jagamine on armas ja julge ning kindlasti märkavad tänu sellele ka Sind ümbritsevad inimesed rohkem selliseid "pisikesi" asju Näiteks minu tütreke, kes ei ole küll Sinu tegemistega kursis, on mu tähelepanu viimastel jalutuskäikudel mõnele maas lebavale südamekujulisele kivile juhtinud. Oluline on vaid märgata ja see kehtib kõige kohta siin elus!
