Väsitav on vinguv viiul
muusika, mis häälest ära
muud ei mõista, müra liialt
saaks vaid hukka mõista siiralt
Muremõtteid lapsest saati
oled harjun'd mõtlema
oled ennast haigeks laulnud
lauluviisi hingevalust
seda ainult, mis on halb
kas siis tõesti polnud hetki
hetki neid, mis palju väärt
Mul on kahju kuulda sind
lasen rääkida, kui seda vajad
tahaks öelda, kallis sõber
ära ennast hauda aja
Sa ei kuula, sa ei kuule
sulle pole keegi öelnud
vingumine, see ei aita
parem oma elu paita
Tule palun vangist välja
astu õue sooja kätte
vaata neid, kel naer on suul
ehk see näitab sulle muud
Ava silmad, hinga õhku
õhku, mis teeb peale pai
vaata välja, seal on ime
ära ole enam pime
Luuletus sai inspiratsiooni hetkest, kui kuulsin võõrast vanemas eas daami haiglavoodis kokku võtmas kiirkõnes oma elu. Kui esialgu ärkas hinges kaastunne ja südamesse hiilis kahjuvalu, siis peale kümmet minutit sai selgeks, et ta ei näegi valgust - ei näe midagi head.
Minu naeratusega ellu kutsutud kahekõne piirdus vaid daami monoloogiga oma elust. Muudkui kuulasin ning tundsin, et minust pole viisakas vanema inimese jutule vahele segada. Samas tahtsin paluda rääkida oma elust ka mõni hea asi. Äkki kinkis laps või lapselaps sünnipäevaks lemmikud lilled, kirjutas mõne kauni rea? Ehk nautisid lastega koos õhtusööki jõululaupäeval või naersite mõne elus kokku keeratud lolluse üle? Võib-olla vaatasite koos kauneid pilvi, püüdes igaüks näha seal mõnda tuttavat kujutist või tundsite lihtsalt rõõmu, kui lapselaps läks esimesse klassi, keegi sai parema töökoha või lapsel õnnestus lemmikpiruka valmistamine, mida olite talle aastaid õpetanud? Äkki ikka midagi oli selles pikas elus ilusat ...
Daami elu kirjeldus keskendus tõesti vaid negatiivsele, süüle, mida ta hinges end ja oma lähedasi ümbritsevatele inimestele kukile asetas. Kui väga ma ka tahtisin talle öelda "STOP", ma ei teinud seda. Kuulasin ja õppisin! Kui väga ma ka ei tahtnud talle öelda, et ta oma järelejäänud aega ei kulutaks vaid negatiivse uuesti läbielamisele, süüdistamisele, kurbusele ja kahjule, ma ei teinud seda. Olin tasa ja kuulasin ning lahkudes võtsin tal lihtsalt käest kinni ja palusin mõelda veidi ka heale ...
Luuletuse juures oleva foto on teinud sügava sisemaailmaga ning oma töödes süvitsi mineva fotograafi Margus Vilisoo andekas käsi.
