Ülepeakaela töösse sukelduda, seal kirglikult iga mõtte, sõna ja teoga toimetada - see on suur privileeg. Kuigi ausalt öeldes, kui hästi soovida ja tegutseda, on see kõigile kättesaadav privileeg. Elan elu, mis koosneb vahel 15 kuni 16 töötunnist. Jah, sinna vahele jääb loomulikult aeg perele ning ka endale, kuid siiski valdavalt tõusen ja teen esimesed sammud oma elumissiooni hüvanguks ning klientide heaks kella 6 ajal hommikul ning viimased tegevused ja järgmise päeva planeerimised jäävad õhtutundidesse kuskil kella 9 ja 10 vahele. Loomulikul peaks aega endale ja perele olema rohkem, kohe palju rohkem.
Kuidas ennast igapäevasest "töörattast" välja lülitada? Keeruline ülesanne. Vähemalt esialgu. Alati on nii palju veel teha. Aga siis tuleb nö kohustuslik perekondlik viibimine, kust ei tohi puududa ja süda ei luba puududa ning siis juhtubki see kauaoodatud ime - hakkad tasapisi taas hetkes elama. Vaatad rongiaknast välja, näed loodust. Sügis on kena, olen selle maha maganud. Kätte on jõudmas talv. Hea, et sedagi märgata saab ...
Ja nii me perereis täna hommikul Eestimaa tarkade inimeste linna poole pojaga pihta hakkaski ... Jagan pilte imeilusast päevast, sel korral on sõnu vähem, las pildid räägivad enda eest. Jõuame Tartusse, kus meid kaasa juba ootab - Rafaello kommikarbi ja kummikommidega. Kui palju rõõmu!
Tartu rongijaamast lahkudes pean paluma pere poisse, et nad korraks peatuks ja saangi kätte Tartu linna esimese südamepildi.
Ja see polnud veel kõik. Hommik on alanud igati inspireerivalt. Ohhh -kuidas mulle meeldib reisida ja meie imekaunis Tartu on väikeseks südamlikuks visiidiks suurepärane paik.
Ees ootas külaskäik AHHAA teaduskeskusesse. Sealset näitust ei maksa maha magada! Kuni 17. aprillini 2016 on teaduskeskuse uksed avatud spioonimaailma telgitagustesse. Rohkem infot põneva, kaasahaarava ja hariva näituse kohta leiab SIIT! Kuid tänase põhiteema, hetkes elamise, juurde tagasi tulles, oli huvitav ennast lapse kombel ära unustada. Avastasin krüpteeritud koode ja müsteeriume uurides ning interaktiivset spioonieksponaate avastades, et ükski muremõte mind ei häirinud. Huvitav. Just see on igapäevaelust puudu.
Kas pole mitte nii, et kui saada taas kontakti iseendaga, tõsta peast igapäevased mustad tõeliselt tõsisena mõjuvad prillid ning lasta lapsel meie sees taas mängida, poeb hinge värske tuul.
Justkui oleks hing kaua toanurgas kopitanud ja ühtäkki avaneb aken. Akna taga oli päike. Puhub värske tuul.
Missugune siis on selle tõelise õnne retsept, rõõmu ja rahu saladus? On selleks hea tervis, enese pidev arendamine, õnneliku perekonna igapäevane loomine, pühendumine karjäärile, oma väiksemate ning suurimate eesmärkide, unistuste või elumissioonide poole püüdlemine ja ärategemine või on selleks lihtne puhkamine? Vastus polegi nii keeruline! See ongi seda kõike ja rohkemgi veel. Aga seda võib ka olla palju vähem. Igaühe õnneretsept on vägagi personaalne, lausa unikaalne. Teist sellist ei olegi olemas. Õnneretsept on meie kõigi varasalves olemas. Mõnel asetatud riiulile peenel paberil ning kullatud karbis, teisel kortsus ja kopitanud rebitud lehel keldri tagumises nurgas vana moosipurgi taga aga kolmandal sügaval südames, mille mõistus on endale allutanud. Ei ole oluline, kus ja milline ta parasjagu on. Oluline on vaid teadmine, et ta on olemas.
Selleks, et igaühe õnneretsepti koostisosad omavahel toimida saaks, peaks komponente teadma ja igaühe olulisust tunnetama. Milline on sinu õnneretsept? Oled sa sellele mõelnud? Milline on su nimekiri, mida just sinul on õnneks tingimata vaja? Mis seal kindlasti olema peab, mille võiks välja visata ja mida nimekirja juurde lisada? Kuidas soovid vaadata elule tagasi, kui oled jõudnud kuldsesse ikka?
On seal tuhandeid erilisi hetki? Millised olid suurimad täitunud unistused ja millise jälje jätad maailma maha? Kas midagi on jäänud tegemata? Milline on plaan, et see veel selles elus ära teha? Sul ikka on plaan, eks? Kes on need inimesed, kes sind sel teel on saatnud ja lõpuni saadavad?
Selleks, et igaühe õnneretsepti koostisosad omavahel toimida saaks, peaks komponente teadma ja igaühe olulisust tunnetama. Milline on sinu õnneretsept? Oled sa sellele mõelnud? Milline on su nimekiri, mida just sinul on õnneks tingimata vaja? Mis seal kindlasti olema peab, mille võiks välja visata ja mida nimekirja juurde lisada? Kuidas soovid vaadata elule tagasi, kui oled jõudnud kuldsesse ikka?
On seal tuhandeid erilisi hetki? Millised olid suurimad täitunud unistused ja millise jälje jätad maailma maha? Kas midagi on jäänud tegemata? Milline on plaan, et see veel selles elus ära teha? Sul ikka on plaan, eks? Kes on need inimesed, kes sind sel teel on saatnud ja lõpuni saadavad?
Jätkub ...
