Kas lapsed on väikesed inimesed või suured aga kasvult väikesed!?

Istun kaasaga oma kodulinnas Fellini kohvikus, päike paistab aknas sisse, mängib hea muusika, kõrval lauas istub perekond, kes vestlevad omavahel rahulikult. Tulime kaasaga just Päikesekillu Perekeskusest lastelaagrist, kus mina lastele ja noortele "UNISTUSTE" koolitust tegin ja mu kaasa juurdlusbüroo detektiivina külaliseks oli.


Juba eile õhtul tundsin väikest pinget lastele esinemise ees. Olen korra ka varem selles laagris käinud aga eks iga inimgrupp ole alati erinev ja oma tööasjadesse maksimalistina suhtudes tahaks ma ka imikutele koolitust tehes endast 120 % anda, sest ega imik loll pole...

Koolitus sai lihtne, mõned õpetlikud mängud, et tuttavaks saada, et õppida teiste vastu huvi tunda, õppida keskenduma ja mis kõige tähtsam - õppida unistama! Ja kohe julgelt ja suurelt!

Peale koolitust said lapsed küsida küsimusi detektiivitöö kohta ja minu kaasa siis kümnetele ja kümnetele küsimustele vastata, mis ei tahtnudki otsa lõppeda.

Ja et päev ilusate piltidega lõppeks, tegin täna esimest korda võõra publiku ees lahti oma südametekogu ja näitasin lastele selle aasta suvel leitud ja minuni sõpradelt ning tuttavatelt laekunud südameid. Võid saladuskatte all öelda, et südameid jagus täna Viljandis kõikjale ja ühe laste unistuseks sai samuti südamete kogumine.


Iga laps sai ka oma unistused kirja panna, siis arutasime iga lapsega eraldi olles turvaliselt tema unistuste üle ja valisime ühe välja ning siis läks põnevaks - matsime vanade aegade kombel oma tähtsaima unistuse ehk kõige suurema aarde siin elus (MEIE UNISTUSED)  maha ning seejuures soovisime tugevalt-tugevalt, et need unistused täituks...


Istun siin kohvikus ja mõtlen, et olen üks õnnelik inimene. Mu kõrval istub mees, kes samuti kirjutab. Me ei pea teineteisega isegi mitte vestlema, et rahu oleks suhte maa peal. Olen üks õnnelik ema, sest mind on välja valinud kõige lahedam laps, kes on lihtsalt nii tark, et ta on minu ka endale mõnusalt ümber sõrme keeranud ja mis siis, ta on hea inimene ja mis kõige tähtsam, me armastame ja hoiame kokku - alati! Mul on sellised sõbrad, kellega ma saan olla mina ise. Mul on töö, mis mulle meeldib. Jah, mul võiks olla rohkem raha aga kellel siis ei võiks :). Mul on unistused ja ma soovin inimestele head. Ma olen õppinud palvetama ja mitte ainult enda ja oma pere eest, vaid ka võõraste inimeste eest.

Täna õhtul ma palvetan nende laste eest, kellega sain pool päeva aega veeta. Ma siiralt usun, et üksteisele hea soovimine ja võõraste eest palvetamine ehk aitab rohkem päikest näha ja head teha.

Aitäh sulle Kristel Kadakas kutsumise eest!

Vaatan vahepeal kohvikus ringi ja leian taas südame ;)