Kuidas mulle saab korda minna, mida keegi minust arvab, kui see pole just loodusseaduslik fakt?
Miks ma peaksin kedagi kartma, kui ma ka surma ei karda?
Mis asi see negatiivsus on, kui igast õnnetusest kujuneb lõpuks õppetund?
Kes on teine inimene, kes sulle ütleb, et sa oled rumal?
Kuidas me teame, kes me oleme, kui me püüame olla keegi teine?
Miks meie sära ei kustu iial ära, kui see on särama loodud?
Mis või kes peaks inimesele esimese asjana veel olulisem olema kui tema ise?
Kas truuduse murdmise valu teisele saab olla suurem kui truuduse murdmise valu iseendale?
Kas viha on võimalik lahustada armastusega?
Mismoodi saab tunda kellegi vastu austust, kui ennast ei austata?
Milline on minu tõde siis, kui keegi teine seda tõeks ei pea?
Kas pole õige aeg kohe käes?
