Iga elus tehtud vale teo pärast olen suutnud ennast piitsutada justkui jeesuspoissristil!
Aga viimasel ajal on mind vallanud rahu, mõned päevad tagasi kolis meie pere juurde veel üks armas hing ja ma ei oskagi kohe seda seletada aga see teeb mind õnnelikuks - hing oleks justkui rahu saanud...Lõpuks ometi midagi on ka tõeliselt hästi.
Pojast on ühtäkki saanud poiss, kes suuremas enamuses ise oma otsused teeb ja ma püüan ennast "lollimutimammana" mitte üleval pidada, kuigi see ei tule eriti välja.
Lisaks on nüüd majas peale minu ja perekoera veel üks tüdruk, kellega "plikade asju" teha, millesse minu meespere varem vaid huumoriga suhtus. Lisaks mees pole ka veel juuksed peas põlemas ajama pannud selle virrvarri käes, mis minuga koos elades ikka ja jälle kaasneb...
...Huvitav, kas kohe tuleb torm...?
