Juurdlen siis paari teema üle. Viha! Oletame, et vihastame millegi peale ja kõrval seisvad inimesed tulevad ütlema, et ära vihasta. Mulle ei meeldi see tunne. Kui ikka olen vihane, siis miks ma vihastada ei tohi? See läheb ju mööda. Teiseks, olen elus ikka päriselt ja palju nutnud. Viimased aastad küll vähem aga samas ennast ka nuttes tagasi hoidnud. Siiski, peale päriselt nutmist on ikka palju kergem. Miks siis tekib pealtvaatajal tunne, et peab ütlema: "Ära nuta!". Nutan küll, kui tahan nutta. Keegi ei tule ju meile ütlema, kui naerame, et ära naera (kui just kohatult näiteks matuselaua ääres ei naera, siis on ehk arusaadav, kuid mis reaalsuses sõltub ka vaid sinu ja surnu suhtest).
Emotsioonid on oma olemuselt lihtsalt emotsioonid. Mõned on meeldivamad kui teised aga ikkagi emotsioonid ja me peaks kõik neid endale lubama. Nutmist, naermist, rõõmu ja muret, häid, halbu ning ka ükskõikseid tundeid - neid kõiki peaks lubama endale ja kõrval olevatele inimestele ka.
Palun väga, kui sind mu kirjatükk närvi ajab, siis vihasta. Mul on selle üle võib-olla hea meel, ehk teeb kurvaks, ehk on mul aga hoopiski ükskõik. Ja tead, mis siis veel mängu tuleb? See, et lisaks sellele, et meil kõigil on õigus erinevatele emotsioonidele, on meil kõigil õigus ka oma probleemidele...
Jõuangi põhiteemani - probleemid! Kunagi süüdistasin inimesi enda probleemides. Nüüd ütlen, et mulle meeldivad mu probleemid ja need on ainult minu omad. Räägin oma probleemidest ainult neile, keda pean endast targemaks, kes oskavad enda ja minu probleemid eraldi hoida, kes neid probleeme suuremaks ega väiksemaks ei tee ja kes oskavad väärikalt valgust näidata, kui selleks peaks vajadus tekkima.
Pean lugu inimestest, kellega jagan oma rõõme aga ka nendest, kellega mul on au olnud jagada muresid. Nii mõnegi tõelise sõbra olen saanud just elu suurimate murede meres. Naerdes oli meid palju ja nuttes jäi üksikud...
Mulle ei meeldi, kui minu probleemist saab teise inimese probleem. Mida ma sellega silmas pean? Toon paar näidet. Mina nutan, tema hakkab ka nutma. Kuhu me nii välja jõuame? Mina vihastan, tema hakkab rusikaga vastu rindu taguma ja juba ta jookseb vihaobjektile sisse sõitma. No minu viha ei peaks teist inimest panema kolmandaid vihkama. Mina haletsen ennast, tema hakkab mind või veel hullem, ennast haletsema - pole ka vast kõige õigem või kuidas...
Tuuma juurde. Probleemid on selleks, et neid lahendada. Ilma probleemideta poleks üldse mingit elu. Sa kujuta vaid ette, et polegi ühtegi muret, kui polegi midagi, mida paremaks muuta, kui polegi kedagi, keda aidata ja kui polegi ebatäiuslikku sind, keda täiuslikuks arendada - mis elu see siis oleks?!
Kui tekib probleem, siis see tuleb lahendada. Kui üksi ei saa, siis kutsu sõbrad appi. Kui neist ei piisa, kutsu rahvast juurde. Ja kui sellest ei piisa, siis otsi uus probleem, mida lahendada....
Imeilusat teisipäeva :)
Et jaguks ikka probleeme, mida lahendada :)
